SHKS · Sõjahaudade kaitse seadus
SHKS Art. 2Mõisted
1. peatükk ÜLDSÄTTED
Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) sõjaohver on: – isik, kes langes relvastatud võitluses või suri selles saadud haavadesse või haigustesse ühe aasta jooksul pärast võitluses osalemist; – isik, kes hukkus okupatsioonirežiimile relvastatud vastupanu osutamisel või suri relvastatud vastupanuliikumises saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast vastupanuliikumises osalemist; – isik, kes langes või hukkus sõjaväeteenistuses või sellega sarnases teenistuses sõjategevuse ajal või suri nimetatud teenistuses sõjategevuse ajal saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast tervisekahjustuse tekkimist; – isik, kes suri otseses sõjategevuses või otsese sõjategevuse ajal saadud vigastusse ühe aasta jooksul pärast vigastuse saamist; – isik, kes suri interneerimislaagris või interneerimislaagris saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast sealt vabanemist; – isik, kes suri sõjavangis või sõjavangis olles saadud tervisekahjustuse tõttu ühe aasta jooksul pärast sõjavangistuse lõppu;
2) sõjahaud on käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud isikute säilmete matmispaik;
3) kalmistu on inimsäilmete, surnukehade või tuhastatud surnukehade matmiseks ettenähtud, planeeritud ja vajalike ehitistega maa-ala;
4) kaitseväe kalmistu on sõjaohvrite ja kaitseväelaste matmiseks ettenähtud kalmistu, mis on riigi omanduses ja mille haldamine kuulub Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Kaitseväe kalmistute haldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus ./dyn=102012025076&id=13108145;125032013005 .